Kodus rääkisime alati ainult eesti keeles. Alles siis, kui olime päris täiskasvanud, otsustasime noorema vennaga minna üle rootsi keelele. Ma arvan, et kui me poleks seda teinud, oleksime täielikult lahku kasvanud. Sõnastikke enam polnud, neid ei uuendatud ja meie eesti keel – või see, mis sellest alles jäi – oli omamoodi svestniska (rootsi ja eesti keele segu – tõlkija märkus), sest meil puudus sõnavara peaaegu kõige kohta, mis oli toimunud või välja mõeldud pärast II maailmasõja lõppu. Ja hakkas muutuma veidi üksluiseks, et 1980ndate lõpus saime Nürnbergi protsessist rääkida Rootsis vaid omavahel.

Ma mõistsin tegelikult alles kaasajal, kuidas üleskasvamine erinevate inimgruppide vahele jäänuna on mõjutanud minu elu, minu tegevust ja valikuid.

Minu mõlemad vanemad sündisid kahe maailmasõja vahelisel nn vabaduse ajal Eestis, isa selle perioodi keskel, ema alles lõpupoole. Kui Nõukogude okupatsioon 1944. aastal suure hooga lähenes, põgenesid nad läände. Mu isa läks Soome, kus ta osales Talvesõjas, sai miinist haavata ja pääses napilt baltlaste väljaandmisest. Tal õnnestus saada koht paadis, mis suundus Gotlandile.

Minu ema, kes oli tollal vaid seitsmeaastane, pages koos kasuvanematega ühel viimastest parvlaevadest, mis jõudis Tallinna sadamast väljuda veel enne, kui kõik Lääne-Euroopasse viivad ühendused lõigati viiekümneks aastaks läbi.

Iga kord, kui oleme emaga sõitnud Stockholmis loomaaeda viiva laevaga, on ta meile rääkinud põgenemisest, ja sellest, kuidas erakordselt ülerahvastatud veesõiduk, mis viis neid üle Läänemere, oli mõõtmetelt sama suur nagu loomaaialaev.

Minu vanemad kohtusid alles paarkümmend aastat hiljem mingis Eesti eksiilikontekstis Stockholmis. Mina sündisin kolm-neli aastat hiljem, väikevend veel viis aastat hiljem.

Külalisi endiselt kodumaalt käis äärmiselt vähe, sest reisiluba oli pea võimatu saada. Eriti veel selleks, et külastada pereliikmeid ja sugulasi. Risk läände põgeneda suurenes ju käsikäes sellega, kui tihedaid sidemeid sul kahtlustati olevat.
Ja reisida nõukogude ajal Eestisse oli ülimalt keeruline. Käisin emaga Eestis 1982. aasta suvel. See oli väga kummaline kogemus, sest kõik õudusunenäod nõukogude pealtkuulamistest ja jälitustegevusest said nende kümne päeva jooksul, mil me viibisime Tallinnas, teoks. Südalinnast kaugemale ei tohtinud me ilma eriloata minna. Läbi Viru hotelli akna nägin igal hommikul lõputuid toidujärjekordi linna toonase ainsa ostukeskuse, Kaubamaja, ees.

Ainus, mida oli ohtralt, oli viin. Toiduriiulid olid enamasti düstoopiliselt tühjad.

Tänapäeval asub kõnealuses hotellis KGB muuseum, kus kõikvõimalikud kahtlused saavad kinnitust ja neid paljastatakse veelgi rohkem.

Eesti pagulased 1944. aastal korjab peale Rootsi merevägi. Fotod: G. Celsing/Marinmuseum (Kärbitud)

Kulus mitu aastakümmet, enne kui hakkasin isegi mõtlema uuele külastusele. Kõik reisid, mis ma ette võtsin, kulgesid diametraalselt vastupidistes suundades. Kuid kui kirjutamisest sai tasahaaval minu elukutse, kadusid viimasedki riismed minu emakeelest. Minu vend ja mina olime vahetanud keelt. Ma märkasin, et suheldes ema ja isaga läksin pärast paari kohustuslikku sissejuhatavat eestikeelset lauset lihtsalt rootsi keelele üle. Või siis kohtusin nendega ainult koos oma rootslannast naissõbraga, et ei peaks püüdma rääkida eesti keelt.

Kui Eesti iseseisvus 1991. aastal, muutus kõik. Paljud meist, Rootsi eksiil-eestlastest, said hädavaevu aru, mida rääkisid päriseestlased, keda me kohtasime – meie keel oli okupatsiooni käigus arenenud nii kardinaalselt erinevates suundades. Meie pidime pidevalt uusi sõnu välja mõtlema, et saaksime jätkata eesti keele rääkimist, ilma et meil oleks olnud võimalust teada saada, kuidas Nõukogude Eestis nimetati näiteks linnalähironge.

Jakobsbergis panime just rootsikeelse sõna „pendel“ eestikeelse sõna „rong“ ette, ja – voilaa! – pendelrong oli ühtäkki eestikeelne sõna. Me uskusime oma perekonda (ja teeme seda tänini).

Kulus üle kümne aasta, enne kui reisin iseseisvasse Eestisse. Alles siis, kui mina ja mu komöödiarühmitus Killinggänget oli valmis sanaud filmi „Fyra näysern av brunt“ („Neli pruuni tooni“), mis pidi linastuma Tallinna filmifestivalil, läksin koos oma eesti sõbra ja Killingu-kaaslase Martin Luukiga sinna esitlema oma filmi ja suhtlema Eesti meediaga. Lennukis otsustasime kindlameelselt, et anname kõik intervjuud eesti keeles.

Ma mäletan ähmaselt, kuidas ma üritasin laval teha vigases eesti keeles sissejuhatust filmile „Fyra nyanser av brunt“ ning suutsin keeleärevuses solvata kogu meie rahvast, nimetades iseseisvat Eestit „kolmandaks riigiks“. Ärge küsige, kuidas see juhtus. „Fyra nyanser av brunt“ sai järgmise päeva hommikul Eesti suurimas päevalehes hindeks ühe punkti. Intervjuud toimusid inglise keeles.

Pärast seda veidrat apsakat hoidsin end päris kaua Eestist eemale ja lisaks kolisin Stockholmist Londonisse.
Paljud Eesti teise põlvkonna pagulaslapsed võtsid Eesti iseseisvumisel oma juured peaaegu kohe omaks. Mina mitte. Selle asemel kinnitasin jõuliselt oma kaasasündinud juurteta ja kuuluvuseta (mellanförskap) olekut. Kodutuse tunne andis mulle – pikka aega, üsnagi alateadlikult – pilgu, mis pole siiani aktsepteerinud, miks peaks päritolukultuur olema huvitavam kui näiteks Ghana, Brasiilia või Šoti kultuur – lihtsalt sellepärast, et elad Rootsis.

Alles Londonis hakkasin vaikselt uuesti mõistma, kuidas minu juurtetus – ja minu sedavõrd „ebarootsilik“ kultuurihuvi – on võrsunud minu sünnipärasest kuuluvusetusest. Selles on sisseehitatud kodutusetunne, luhtumine erinevate kultuuride vahel. Ent vähemalt minu kui kultuuriajakirjaniku jaoks on see üsna tervislik seisund.

Viimastel aastatel olen hakanud sagedamini käima Tallinnas ja Eestis. 2024. aasta suvel veetsin suure osa ajast Tallinnas.

Ma õpin iga minut uue – või unustatud vana – sõna. Ma naasen oma emakeele juurde ja mu keeleoskus täieneb meeletu kiirusega, isegi lihtsalt trammipiletit ostes, külastades brutalistlikku KUMU muuseumi või vaadates ajalehtede pealkirju ja menüüsid. Eesti telekanalites näidatavate ameerika ja briti seriaalide subtiitrid on peaaegu kõige tõhusam õppevahend.

See on veidike nagu sattuda keset elavat kroonilist sudokut või tähestikumängu.

Tasapisi kogun julgust, et püüda ühel hommikul tellida hommikusöök eesti keeles. See läheb üllatavalt sujuvalt.

Aga kui ma üritan vestelda üldisemalt, siis ma märkan, et püüan võimalikult kiiresti juhtida vestluse ükskõik millisele maailmasõjale, sest ma ei suuda endiselt vabalt rääkida millestki, mis toimus pärast 1945. aastat. Paraku tundub, et päris paljud noored eestlased pole 2025. aastal eriliselt huvitatud vestlusest Teise maailmasõja teemal Rootsi muusikakriitikuga, ja tegelikult ma ise ka mitte. Mõni itsitab ja ütleb, et ma kõlan nagu tegelane mõnest mustvalgest eluloodokumentaalist. Selles on tõde – minu eesti keel pärineks justkui mõnest Baltikumi päritolu naljafilmist 1930ndate alguses.

Buss, mis viib võluvasse mereäärsesse kuurortlinna Pärnusse, sõidab läbi Nõmme, kus sündis mu isa. Puitmajad ja betoonkastid Nõmmele iseloomulike mändide all viivad mu mõtted koheselt tagasi nende väheste säilinud koltunud fotode juurde 1920ndate lõpust, mida ma lapsepõlves nii sageli fotoalbumis vaatasin. See ajab veidi segadusse.

Pärnus võtan julguse kokku ja tellin lõunasöögi india restoranis – muuseas suurepärases – ilma ühtegi eestikeelset sõna inglise keelega asendamata. See on tõeline õnnestumine! Suurushullustuses ostan mõned aktuaalsed eesti luulekogud, mida Tallinna suurima – tõeliselt hiiglasliku – raamatupoe töötajad soojalt soovitavad.

Järgmisel õhtul, oodates Tallinna lennujaamas pääsu Stockholmi lennukile – käsipagasis kuhjaga kaasaegset eesti luulet – pean end ehk esimest korda oma täiskasvanuea jooksul rohkem eestlaseks kui rootslaseks.